Kõik kes on riigihangetega midagi ostnud või riigihangetel midagi pakkunud teavad, et tihti ei saavutata riigihankega just kõige paremat tulemust: Hanke võitnud lahendus ei pruugi olla üldse see, mida ostja ostaks, aga protseduuride tõttu hange sellise lahenduseni jõudis. Veelgi hullem on see kui hange vaidlustatakse ja kogu protsess jääb toppama nagu tänavu paljude tee-ehituse projektidega on läinud.
Paralleele tõmmates, siis kujutagem ette absurdset olukorda omale isikliku mobiiltelefoni ostmisel. Näiteks valite välja Nokia telefoni, aga Apple kaebab teie peale vaidluskomisjoni ja te peate pool aastat kohtut käima ja/või uusti telefoni valima hakkama....
Kui riigihangete valdkonda analüüsida, siis saab kogu probleemistik alguse sellest, et Riigihangete korralduse eesmärk ei ole mitte sobivaima ostu tagamine vaid korruptsiooni vältimine. Selle eesmärgi täitmisel on korraldus efektiivne. Paraku tuleb selle eesmärgi ohvriks tuua ostuprotsessi kiiruse, ostuprotsessi kulu (nii ostja kui pakkuja poolse) ning ka ostuprotsessi tulemuse. Kui võrrelda riigihanget ja eraisiku ostuprotsessi, siis võib tuua järgmised erinevused:
- Riigihanke puhul on protsessi alguses enam-vähem paigas hangitavobjekt ja tema konfiguratsioon. Eraisikul, näiteks oma koju küttesüsteemi valides, on enam-vähem paigas hind ja objekt, objekti konfiguratsioon on võrdlemisi lahtine.
- Riigihanke puhul domineerib valikut hind. Eraisik ostab aga hinnaraamidesse jäävat sobivaimat konfiguratsiooni.
Need paar väikest erinevust tagavad selle, et eraisik on oma ostudega rohkem rahul kui riigiasutus .... või kui ei ole, siis ei ole tal peale iseenda kedagi süüdistada.
Seda mida silmas pidada IT teenuste hangete läbiviimisel ja pakkumiste tegemisel analüüsin pikemalt 28.10 toimuval Riigihangete konverentsil.
Kas aga korruptsioon on probleem ainult riigiasutustes....? Vaata näiteks seda Tele2 reklaami ja mõtle kes võiks selle HTC telefoni endale saada. Kas firma omanik, aktsionär? Või mobiilioperaatori valinud (ostu)juht?
