Tulin just lähetusest Malaisiast ja mõtlesin tõsiselt aja väärtuse üle, et mis siis ikka on väärtuslikum, kas tempo või aeglus. Seal olles tundsin, et malaisialase jaoks on olulisem aeglus. Miks nii? Juba aastaid tagasi uuris Ameerika antropoloog Douglas Raybeck ja tuli järeldusele, et selle rahva aeglus tähendab "iseloomu keelt", mis on selle ühiskonna käitumiskoodeksiks. Viimane nõuab, et iga inimene varuks piisavalt aega sotsiaalsete kohustuste täitmiseks. Kes kiirustab, on mühakas, kuna osutab nõnda kogukonna suhtes lugupidamatust. Meist on aga sellised süümepiinad väljaroogitud, sest töötajad müüvad oma aega ettevõttele ning tööjaotus nõuab elu siduvat rütmi kõigilt. Liiga kiire rütm aga viib inimesed stressi ning lõppkokkuvõttes ei saavutada seda, mida tegelikult soovitakse.
