Väga oluline on olla valmis kõikvõimalikeks vaidlusteks ning juba enne pakkumuse esitamist välja selgitada kas saadakse hakkama oma jõududega või tuleb otsida abi väljastpoolt.
Esimene asjaolu, millega pakkuja peaks arvestama on kindlad reeglid, mis üldjuhul tulenevad riigihangete seadusest, sealjuures ei ole mitte kõik aga üheselt kirja pandud.
Osa reegleid on määratud hankija poolt ja on ajendatud hankija soovist saavutada hankemenetluses teatav tulemus või määrata kindlaks pakkujate ring.
Kui hankija kulutab hankemenetluse läbiviimiseks enamasti tööaega ja inimressurssi, siis pakkuja peab arvestama lisaks veel rahakulu ja võimalusega, et lõpuks jäädakse ikkagi lepinguta. Takistuseks, miks lepingut ei allkirjastata, ei ole alati mitte ainult pakkuja mittevastavus seatud tingimustele, vaid hankija kindel soov, kellega lõpuks leping sõlmitakse.
Riigihangete seaduse § 29 lg 3 punkt 6 annab hankijale võimaluse põhjendatud vajadusel omal algatusel hankemenetluse lõpetamiseks. Viimasel ajal kasutatakse seda võimalust hankijate poolt üha sagedamini. Põhjuseks sealjuures võivad olla ka hankijapoolsed vead riigihanke tingimuste koostamisel. Samas soodustab see hankijal kergelt vabaneda hankemenetlusest, kui soovitud pakkujaga ei ole võimalik lepingut sõlmida.
Üheks näiteks, kus hankija on kasutanud riigihangete seaduse § 29 lg 3 punkti 6 kohast võimalust hankemenetluse lõpetamiseks, on poolte vahel vaidlusi tekitanud juhtum, kus probleemiks oli üle ootuste soodne pakkumus.
Hanketeates oli hankelepingu sõlmimise kriteeriumiks madalam hind, seega pealtnäha pidanuks hankija olema tulemusega väga rahul. Probleem tekkis aga sellest, et üks pakkumus oli eeldatavast hanke mahust oluliselt odavam, samas pakutav asjade arv oli hankija vajadustest kordades suurem. Taustaks veel niipalju, et hankija ei olnud määratlenud kui palju tal hanke tulemusena hangitavaid asju arvuliselt vaja on.
Hankemenetluse lõppedes ilmnes aga, et soovitud arv oli võrdne ühe pakkuja pakkumuses väljatooduga.
On ilmne, et hankemenetlus lõpetati sooviga lepingut suunata kindla pakkuja kätte, kõik tingimused olid selleks loodud. Hankija oleks pidanud juba alusdokumentides välja tooma, kui palju on maksimaalselt vaja hanke esemeks olevaid asju. Antud juhul ei olnud seda aga üheski hankedokumendis kirjas ning hiljem kindlale kogusele viitamine tekitab küsimuse, miks seda varem ei olnud pakkujatele ette antud.
Juba hanke avamise protokollist oli näha, milline pakkuja kui palju ja millise summa ulatuses hankemenetluse esemeks olevaid asju oli pakkunud. Sellele vaatamata kvalifitseeris ja tunnistas hankija kõik pakkumused vastavaks, millele järgnes lõpuks otsus hankemenetluse lõpetamiseks.
Hiljem selgitas hankija, et koostas ka tehnilise kirjelduse halvasti, mistõttu ta pidi tunnistama ülisoodsa pakkumuse samuti vastavaks. Kuid miks oli vaja kvalifitseerimist ja vastavaks tunnistamist, kui pakkujate esitatud asjade koguseid ja hindu oli võimalik juba hanke protokolli järgi võimalik näha ning vastav otsus teha?
On ilmselge, et hankija püüdis leida põhjust ülisoodsa pakkumuse kõrvaldamiseks, sest pakkumus ei tulnud eeldatud hanke võitjalt.
Eelnev juhtum on ilmekas näide sellest, et isegi kui pakkuja vastab kõigile hankija seatud tingimustele on hankija võimuses öelda, kes hankelepingu allkirjastab. Kirjeldatud juhtumist on näha, et hanke tingimused, millele pakkujad pidid vastama, oli sätestanud üks pakkuja oma pakkumusega mitte hankija, kuigi peaks olema vastupidi.
Seega hankija on mööda vaadanud riigihangete seaduse §-s 3 toodud riigihanke korraldamise üldpõhimõtetest, milleks on rahaliste vahendite säästlik ja otstarbekas kasutamine, pakkujate võrdne kohtlemine jne.
Kokkuvõtteks soovitan pakkujatel olla valmis vaidlusteks, ka juhul kui vastatakse kõigile hankija poolt seatud tingimustele. Tulenevalt riigihangete seaduses sätestatud lühikestest vaidlustamistähtaegadest, varakult mõelda vajamineva abi peale, sest üllatus võib tabada pakkujat ka sealt, kust ei oska seda oodatagi.
Aivi Altdorf(Altrov)
Advokaadibüroo Hansa Law Offices
Allikas: Advokaadibüroo Hansa Law Offices
Ilmselt on kõigile teada Eesti regulatsioon, mille kohaselt on töölepingu alusel töötavate töötajate põhipuhkuse minimaalseks kestvuseks 28 kalendripäeva ning avaliku teenistuse seaduse alusel avalikus teenistuses oleval ametnikul 35 kalendripäeva. Viimasel ajal on tõusetunud küsimus sellise erinevuse põhjendatusest. Tõenäoliselt tuleb era- ja avaliku sektori ...
